Elu? #4
We pay for beer, you give birth. It’s how the world works.
Ärge pange pahaks, et ma viimasel ajal pikki postitusi pole teinud, aga need one-linerid on kordades sisukamad, kui mu tavalised postitused. : )
Minu elu? #3
Someone told me that drinking would get me no where in life. Drinking has gotten me everywhere in life.
Minu elu? #2
Water, water everywhere, but not a drop of liquor to drink.
Tagasi kooli
Daniel Vaarik kirjutab Memokraadis oma kogemusest Tagasi Kooli projektis. See lugu äratas minus teatud huvi projekti vastu. Miks mitte see ära proovida? Arvestades, et mul oli plaan tulevikus õpetajaks hakata, siis oleks see kasulik kogemus, ning miks mitte ka pöördepunkt, mis viiks mind eelnimetatud eesmärgi juurde tagasi.
Samas ma leian, et minu esinemisoskus jätab kõvasti soovida ning teadmised tunni läbi viimiseks puuduvad. Teise asja saab loomulikult põhjaliku ettevalmistuse käigus kõrvaldada, kuid esimene miinus siiski jääb. Siiani leian end olukorrast, kus ma ei suuda korralikke lauseid jutu käigus kokku panna. Samas saab ettevalmistuse käigus põhiideed paika, mis suurendab võimalusi end terve tunni jooksul end korralikult väljendada.
Küsimus on järgmine: kas panna end proovile või mitte?
Minu elu? #1
I live my life in a constant state of hangover.
Dilemma
Töö ajab mind viimasel ajal päris hulluks. Võimalik, et ma pole valmis sellist vastutust enda peale võtma või on see hoopis stress, mis praegu räägib. Alates eelmisest esmaspäevast olen pidevalt mõelnud töölt lahkumisele ning teavitasin sellest isegi oma ülemust. Tema palus mul muidugi asja veel seedida ning seda ma teen praeguseni.
Muidugi siin suurt rolli ka minu ülemuse isiksus. Ma ei taotle, et korduks sama juhtum, mis ühe mehega Facebookis, kes bashis oma ülemust ja ta lasti töölt lahti. Minu ülemus on üks ebakorrektsemaid inimesi – pärast mind, loomulikult -, kellega mul on tulnud koos tööd teha. Lisaks ebakorrektsusele, on ta ka väga närviline inimene. Isegi tema kõnedele vastamine on kirjeldamatu piin ja ebameeldivus. Ma ei suuda siiani uskuda, et ma arvasin end olevat suuteline temaga koostööd tegema. Mind muidugi hoiatati ka ja praeguseks olen ma oma õppetunni kätte saanud. Küsin endalt: “Kas ma peaksin töölt lahkuma?”
Teine asi, mis mind siiani kinni hoiab, on mu investeering alumisele korrusele tulevasse restorani. Idee on hea, senine teostus on paljulubav. Minu raha, tegelikult pole see otseselt ka minu raha, on sinna investeeritud. Kui ma tahan töölt ära tulla, kuidas ma selle raha tagasi saan? Noh, muidugi on kõik ilusti paberile kirja pandud ja korrektne, aga reaalselt pole seda raha kuskilt hetkel võtta. I, of all people, know. Teine asi on muidugi suurepärane kogemus, mis mängiks tulevikus kindlasti minu kasuks. Kahjuks mingil määral minu närvide arvelt. Küsin endalt jälle: “Kas ma peaksin töölt lahkuma?”
Töölt lahkumine tähendaks ka seda, et ma saan esmakordselt käia koolis nii, et ma ei pea töö pärast muretsema ehk saaksin reaalselt keskenduda õppimisele.
Dilemma…
Siit sinna ja võibolla ka tagasi
Istun oranzikas-kollasel plastikust pingil, pleieris mängib muusika ja keha on higine. Pingil, mis on mu ees, on punane spordikott. See on minu kott, mis peidab endas kõike, mida ma järgmiste päevade jooksul vajan. Akna taha möödub Eestimaa, mille võsades istub üksik vanamees ja joob säästumarketist ostetud õlut. Aeg-ajalt peatub mu pilk mõnel mu ümber istuval inimesel, mõne üksiku näost võib leida märki rõõmust. Ja siis peatub nende pilk minul ja me pöörane pead ära, sest sellised momendid tekitavad eestlases piinlikkust. LED silt ütleb Keila ja kell on kaheksa. Ma tõusen ja astun päikeselisse suveõhtusse.
Info
rommi0[at]gmail[dot]com
Viimased
...jne
© Kõik on kontrolli all!. Powered by WordPress using the DePo Skinny Theme.