Kõik on kontrolli all!

Väljas suitsetades tekkis mul suur isu millegi magusa järgi ja ma otsustasin poodi minna. Toksisin sisse numbrihaaval sisse uksekoodi ja astusin treppikotta, kus kõlasid valjult noormeeste hääled, kes olid mu naabritüdrukule külla tulnud. Kutsusin lifti ja otsustasin oodates postkasti kontrollida. Avasin võtmega postkasti ja nägin valget karpi. Võtsin karbi kätte ja uurisin esimesena selle tagumist külge, kus oli kirjas minu aadress. Pöörasin karbi ringi. Esiküljel ilutseisd Elioni logo, pilt ja natuke teksti. Elion saatis mulle šokolaadi. How awesome is that!?

Elioni šokolaad

Eksamiperioodi lähenedes mõtlen iga päev ärgates, et täna hakkan aktiivsemalt oma asjadega tegelema. Loomulikult ei tule sellest midagi erilist välja, sest nii pea, kui ma laua taha istun ning asja käsile võtan, ilmub kuskilt välja kaks-kolm tähtsat asjaajamist. Töö-töö-kool.

Aga tööl on samuti segased ajad. Pikemat aega töötan ühe investeeringu kallal, mille töölesaamise kuupäev lükkub iga päevaga järjest kaugemasse tulevikku. Mul on isegi kahju, et asjad minust hetkel nii vähe sõltuvad, sest vastasel juhul oleks mul motivatsiooni maa ja ilm. Nii saaks asja ehk kiiremini töölegi. (Kes teavad, need teavad.)

Lõpuks veel need peod: Oh, need peod. Ma ei tohiks neil üldse käiagi, aga mingil põhjusel jõuan ma ikka hommikul kell viis koju. Üks, teine ja kolmas üritus. Sünnipäevad, üritused, kus ma tööl olen, volber, kommers, see nimekiri võiks veel pikalt edasi minna, aga ma lihtsalt ei taha nendele asjadele mõelda.

Peaks hoopis õppima…