Kõik on kontrolli all!

Mind vaevab… mitu asja. Või on see kõik üks asi? Ma ei saa ise ka enam aru.

Miks olen mina see, kes teeb igasuguseid järeleandmisi ja ei pane kätt ette millelegi? Vastutasuks öeldakse mulle, et kui ma süvenen veelgi asjadesse, mis mulle meeldivad ja mind õnnelikuks teevad, järgnevad sanktsioonid. Ei ühtegi sõna kompromissist, kokkulepetest ega muidu diilist, et asja paremaks muuta mõlemale osapoolele.
Ebameeldiv emotsioon, mis süveneb iga korraga järjest rohkem ja rohkem.

Sometimes I think, why do I even bother…

Mind määrati eile volbriööl toimuva ürituse korraldajaks. Joogid baaris, bändid saalis – kõik minu otsustada ja korraldada. Midagi keerulist iseenesest ei ole.
Kõige suurem töö on leida bändid, kes klapiksid omavahel, et valitseks üldine show-meeleolu ja inimesed naudiksid üritust.

Homme õhtul seilan ühes teiste fraateritega Stockholmi meie Rootsi koondist külastama. Kui need üksikud Riias käigud välja arvata, siis tuleb nentida, et ma pole tükk aega Eestist välja saanud. Vast teeb head kah. Hea seltskond, õige pisut vägijooke ja meeleolu on laes. Kohe-kohe astun koduuksest välja, teen kohvikus pisikese eine ja suundun teistega 19:54 rongile Tallinna.

Vahteussokid – check!
Vahetussärgid – check!
Vahetuspüksid – check!
Ülikond – check!
Värvivara – check!
Raha ja dokumendid – check!
Asjad, mis muidu asuvad vannitoas – check!

I’m good to go!

Spiderbait – Black betty

Ma ei tea, kas ma suudan “ksv! Roman Kaljuorg”-ga nii pea harjuda.

Ma ei kannata neid olukordi. Teate küll! Need on need olukorrad, mis ajavad sind hulluks just siis, kui sa oled kõik enamvähem korda saanud. Ja, kurat võtaks, siis juhtub jälle midagi, mis keerab kõik pea peale. Tahan rahu! Tahan keskkonda, mis ei vägista mu ajusid!

Tänasest olen ametlikult akadeemilisel puhkusel. Leidsin, et ajalugu pole siiski see ala, millega tahaksin tegeleda. Kevadel teen akadeemilise testi ning asun õppima midagi muud ning seekord, tasuta kohale.

Cheers!

Elu ei halasta ning võib olla läbi enne, kui sa arugi saad.
Olen viimase poole aastagal kaotanud kaks klassivenda, sõpra, kamraadi, kaasvõitlejat, inimest, kes käisid minuga sama rada pidi ning elasid läbi neid samu asju, mida minagi.

Jaak ja Hans – ilma nendeta poleks see teekond olnud kaugeltki nii värvikas. Aitäh!

Eesti blogosfääris leiab praegu vastukaja ja kaasalöömist algatus parandada Eesti mainet, et Google´i pildiotsingusse „Welcome to Estonia” trükkides vaataks ekraanilt vastu igasuguse läbu asemel väärikad pildid.

Welcome to Estonia! Fantastiline kaader Leigo järvemuusika festivalilt.

Otsa tegi lahti veebilahenduste firma Okia loovjuht Kaupo Kalda, kes kutsus blogis, Facebookis, Twitteris ja foorumites üles patriootlikke blogijaid, piltnikke ja otsimootorite optimeerimise spetsialiste Eesti kuvandit korrigeerima. „Palun lisage oma galeriisse/blogisse üks kaunis pilt Eestimaast, mille failinimeks, allkirjaks ja võimalusel ka title/alt tekstiks on „Welcome to Estonia”,” kirjutas Kalda. Lisaks on soovitatav lisada lingid ka teisele sarnastele lehekülgedele.

Mõtlesin ka üleskutsele vastata. : )

Kõigepealt vabandan, et pole uut video-blagi sissekannet teinud. Sooviks normaalse kvaliteediga kaamera soetada või kelleltki laenata vahepeal, ehk isegi HD formaadis, mis ei jäta heli videost maha jnejne.

Talv on mu lemmik aastaaeg. Lähedasemad teavad, et mina ei koliks soojale maale, vaid hoopiski lähemale poolusele, kus on hästi palju lund ja saab pika mantli, sooja salli ja kinnastega ringi käia. Nii paljud nurisevad lumerohkuse üle – ma ei saa sellest aru. Varasematel aastatel olen kuulnud ainult kurtmist mustade jõulude ja lumevaese aastavahetuse üle. Kunagi polda rahul. Aga mina olen praegu rahul ja väga, sest mind ei kimbuta need igapäevased mured, mida võib lumerohkus endaga kaasa tuua. Ma pole igapäevane autojuht, tänu millele jääb mul ära igahommikune auto lume alt välja kaevamise protseduur. Sõidan ühistranspordiga ja siiani pole ükski buss lumerohkuse tõttu märgatavalt hilinenud. Ma ei tööta välitingimustes ja ma ei ela isiklikus majas, mis nõuaks mul lumelabida opereerimist.

Sattusin ühel toredal õhtul televiisorist Reporterit vaatama, kus uuriti inimestelt, millal nad viimati sellist talve nägid. Enamikel oli viimati selline kogemus aastal 1986. Mina loodan, et järgmist lumerohket talve ei pea ootama 23 aastat.

Johnny Cash – Big River [Platinum Collection]