Dilemma
Töö ajab mind viimasel ajal päris hulluks. Võimalik, et ma pole valmis sellist vastutust enda peale võtma või on see hoopis stress, mis praegu räägib. Alates eelmisest esmaspäevast olen pidevalt mõelnud töölt lahkumisele ning teavitasin sellest isegi oma ülemust. Tema palus mul muidugi asja veel seedida ning seda ma teen praeguseni.
Muidugi siin suurt rolli ka minu ülemuse isiksus. Ma ei taotle, et korduks sama juhtum, mis ühe mehega Facebookis, kes bashis oma ülemust ja ta lasti töölt lahti. Minu ülemus on üks ebakorrektsemaid inimesi – pärast mind, loomulikult -, kellega mul on tulnud koos tööd teha. Lisaks ebakorrektsusele, on ta ka väga närviline inimene. Isegi tema kõnedele vastamine on kirjeldamatu piin ja ebameeldivus. Ma ei suuda siiani uskuda, et ma arvasin end olevat suuteline temaga koostööd tegema. Mind muidugi hoiatati ka ja praeguseks olen ma oma õppetunni kätte saanud. Küsin endalt: “Kas ma peaksin töölt lahkuma?”
Teine asi, mis mind siiani kinni hoiab, on mu investeering alumisele korrusele tulevasse restorani. Idee on hea, senine teostus on paljulubav. Minu raha, tegelikult pole see otseselt ka minu raha, on sinna investeeritud. Kui ma tahan töölt ära tulla, kuidas ma selle raha tagasi saan? Noh, muidugi on kõik ilusti paberile kirja pandud ja korrektne, aga reaalselt pole seda raha kuskilt hetkel võtta. I, of all people, know. Teine asi on muidugi suurepärane kogemus, mis mängiks tulevikus kindlasti minu kasuks. Kahjuks mingil määral minu närvide arvelt. Küsin endalt jälle: “Kas ma peaksin töölt lahkuma?”
Töölt lahkumine tähendaks ka seda, et ma saan esmakordselt käia koolis nii, et ma ei pea töö pärast muretsema ehk saaksin reaalselt keskenduda õppimisele.
Dilemma…