Siit sinna ja võibolla ka tagasi
Istun oranzikas-kollasel plastikust pingil, pleieris mängib muusika ja keha on higine. Pingil, mis on mu ees, on punane spordikott. See on minu kott, mis peidab endas kõike, mida ma järgmiste päevade jooksul vajan. Akna taha möödub Eestimaa, mille võsades istub üksik vanamees ja joob säästumarketist ostetud õlut. Aeg-ajalt peatub mu pilk mõnel mu ümber istuval inimesel, mõne üksiku näost võib leida märki rõõmust. Ja siis peatub nende pilk minul ja me pöörane pead ära, sest sellised momendid tekitavad eestlases piinlikkust. LED silt ütleb Keila ja kell on kaheksa. Ma tõusen ja astun päikeselisse suveõhtusse.